ÄPARDUS JÕULUVANAGA
Elas kord vana mees. Tal oli pikk valge habe. Tema oligi see jõulumees. Kui jõulud saabusid, siis see mees hakkas käima poodides lastele kinke ostmas. Kaasas oli tal pikk nimekiri laste soovidest. Ta ruttas ikka ühest uksest sisse ja teisest välja, niikaua kui kogu nimekiri oli läbi lapatud. Päkapikk aitas tal kõik pakid saani tassida ja kadunud ta oligi.
Kingitusi sai iga pere. Väiksed lapsed ootasid jõulumeest juba aknal, ninad vastu aknaruutu surutud. Kõik olid nii rõõmsad kingituste üle. Jõuluvana tuli just parajasti perest, kus oli väike poiss Mait. Ta oli väga nupukas ja tark poiss ja ka jõuluvana oli tema üle uhke. Jõuluvanal oli selles peres väga tore olla, kõik oskasid ilusaid laule ja luuletusi, aga ka teised lapsed ootasid jõulumeest ja ta pidi jälle teele asuma. Kui jõulumees õue läks juhtus temaga paha lugu, keegi haaras temast kinni, sidus ta silmadele salli ja kiirelt – kiirelt lõikas ära jõulumehe habeme. Järele jäi ainult väike ja armetu habemetüügas.
See paharett oli vana päkapikk ise. Kõik kutsusid teda juba varemgi Kadeduseussiks.
Vana päkapikk oli nii kade, et jõulumees kuuleb ilusaid salme ja luuletusi ja saab käia heade laste juures, aga tema peab ainult kingitusi pakkima. Kadeduse pärast ta nii rumalasti käituski. Sellest ajast peale ei jõuagi igasse perre jõulumees, ta häbeneb oma väikest habet. Ta toob nüüd kingid korstna kaudu kuuse alla, nii kaua kui habe suuremaks kasvab.
ERKO –HENDRIK MÕTTUS
Türi Gümnaasium 4c
TIBUDE JÕULUD
Elasid kord tibud. Nad olid alati rõõmsad ja õnnelikud. Oli talv ja jõulud peagi käes. Tibud olid väga ootusärevil. Nad ehtisid kuuse ära ja läksid siis lauta lauda katma. Pühade puhul oli laual suur valik erinevaid teri ja rohelist salatit. Tibud olid väga õhinas, sest nad ei teadnud, mida nad kingituseks saavad. Oli juba õhtu käes ja kõik kanad , tibud ja kuked kogunesid peoruumi. Siis aga korraga tahtis üks kana teada, mis need jõulud sellised on. Tibud seletasid talle, et see on selline püha, kus tuleb jõuluvana, saadakse kingitusi ja tuleb olla hästi hea. Sellest ongi tulnud ütlemine: „Tibu õpetab kana“. Kui õhtusöök oli söödud, siis kuulsid nad järsku imelikku häält ja sisse astus jõuluvana. Kõik said oma kingid kätte ja just need, mida nad olid soovinud. Tibudele tundus, et jõuluvana oli kangesti naabrikuke moodi. Pärast jõulupidu läksid kanad õue lume sisse siblima. Nad siblisid maja ette suure labürendi, kus oli tore joosta. Nendel oli jõulude ajal selline komme. Nad uskusid, et siis ei tule kurjad vaimud neid kollitama, kui nad õues üheskoos hullavad ja mängivad.
Kõik olid väga rahul ja õnnelikud ja läksid õrrele tukkuma. Nad nägid unes oma ilusat jõuluõhtut.
ANDRIANA JAANSON
Türi Gümnaasium 4c klass
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar