Tähekese ja leedu lasteajakirja Laimiukas korraldatud legendide lõppvooru võitis ERKO. Auhinnaks on leedu kirjaniku Gendrutis Morkunase raamat ". Kuratlikult kuum koolivaheaeg".
Palju, palju õnne , Erko!
ISTUV KILBERD
Elas kord mees nimega Kilberd. Ta oli täiesti tavaline mees, ainult tihti tegi ta asju tagurpidi. Ta elas õnnelikku elu koos oma perega, käis tööl ja ülejäänud päeva veetis kodus ja ehitas maja. Tal oli selline komme, et kui ta oli ehitamisest väsinud, siis läks ta jalutuskäigule. Igal päeval oli see täpselt sama jalutusrada. Jalutusraja kõrval oli üks puupakk, sinna istus ta alati korraks peatuma, tõmbas jalad kõhu alla ja rääkis midagi omaette. Kui ta seal istus kuulis ta madalat häält, kes ütles: „Tagurpidi, teed ikka tagurpid teed“. Kilberd ei pööranud sellele jutule tähelepanu. Järgmisel päeval kordus kõik uuesti. Kolmandal päeval, aga karjus see hääl juba vihaselt ja ähvardavalt „ Sina surelik oma maja korstna peale ehitad, sina soolasambaks muutud, igavene kilplane“. Kilberd jõudis veel suu lahti teha ja sõrme üles tõsta, et karjujale vastata, kui ta liikumatult paigale tardus.Kilberdi naine kuulis ka ähvardusi. Ta sai aru, et peab tagurpidi mehe juurde minema, nii ta tegigi. Ta patsutas meest mitu korda õlast, kolmanda puudutuse korral muutus ta kepphobuseks, kes oma pead toetab Kilberdi õlale. Teised kilplased oskasid seletada, et selle kõige taga on üks paha vaim, kes Kilplalas ringi tuuseldab, Tema hing ei ole rahu saanud ja ta ei salli neid, kes on õnnelikud. Kilbard koos oma naisega on aga õnnelik ka kujuna. Õnnelikud on ka need lapsed, kes teda Kilplalas vaatamas käivad.
ERKO HENDRIK MÕTTUS
Türi Gümnaasium 4c
Palju, palju õnne , Erko!
ISTUV KILBERD
Elas kord mees nimega Kilberd. Ta oli täiesti tavaline mees, ainult tihti tegi ta asju tagurpidi. Ta elas õnnelikku elu koos oma perega, käis tööl ja ülejäänud päeva veetis kodus ja ehitas maja. Tal oli selline komme, et kui ta oli ehitamisest väsinud, siis läks ta jalutuskäigule. Igal päeval oli see täpselt sama jalutusrada. Jalutusraja kõrval oli üks puupakk, sinna istus ta alati korraks peatuma, tõmbas jalad kõhu alla ja rääkis midagi omaette. Kui ta seal istus kuulis ta madalat häält, kes ütles: „Tagurpidi, teed ikka tagurpid teed“. Kilberd ei pööranud sellele jutule tähelepanu. Järgmisel päeval kordus kõik uuesti. Kolmandal päeval, aga karjus see hääl juba vihaselt ja ähvardavalt „ Sina surelik oma maja korstna peale ehitad, sina soolasambaks muutud, igavene kilplane“. Kilberd jõudis veel suu lahti teha ja sõrme üles tõsta, et karjujale vastata, kui ta liikumatult paigale tardus.Kilberdi naine kuulis ka ähvardusi. Ta sai aru, et peab tagurpidi mehe juurde minema, nii ta tegigi. Ta patsutas meest mitu korda õlast, kolmanda puudutuse korral muutus ta kepphobuseks, kes oma pead toetab Kilberdi õlale. Teised kilplased oskasid seletada, et selle kõige taga on üks paha vaim, kes Kilplalas ringi tuuseldab, Tema hing ei ole rahu saanud ja ta ei salli neid, kes on õnnelikud. Kilbard koos oma naisega on aga õnnelik ka kujuna. Õnnelikud on ka need lapsed, kes teda Kilplalas vaatamas käivad.
ERKO HENDRIK MÕTTUS
Türi Gümnaasium 4c
1 kommentaar:
Jee nii tore.Mulle meeldib auhinndu saada jee.
Postita kommentaar